Norra Kuningriigi toel perevägivalla vastu Eestis

Helve Kase

Eesti Avatud Ühiskonna Instituut

Maailmas pole riiki, kus puuduks naistevastane vägivald. Viimase 10 aastaga on vägivald kasvanud kõikjal maailmas. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) 2013. aastal 86 riigis läbiviidud ülemaailmse uuringu järgi on füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda kogenud 35% naistest. Lähisuhtevägivald on WHO hinnangul naiste tervise suurim kahjustaja, suurem terviserisk kui vähk või südame-veresoonkonna haigused.

Tuginedes WHO uuringu tulemustele jagunevad riigid naiste jaoks nelja turvatsooni: kõrge, keskmise, madala ja väga madala füüsilise turvalisusega riigid. Eesti kuulub naiste jaoks madala turvalisusega riikide hulka koos teiste Baltimaade, Venemaa, Ukraina, Balkanimaade, enamiku L-Ameerika ja kolmandiku Aafrika riikidega.

Politseistatistika näitab, et lähisuhtevägivald on Eestis kasvutrendis. 2012. aastal moodustas see kõikidest vägivallakuritegudest 28%, 2013. aastal aga juba 34%. Kohtusse jõuab ainult iga neljas  lähisuhte vägivalla juhtum ehk 25% politseid teavitatud juhtumistest, millest reaalse vanglakaristusega lõpeb vaid 13%. Põhjuseid võib siin välja tuua mitmeid: Eestis puudub spetsiaalne perevägivalla seadus, eri ametkondade (politsei, sotsiaaltöötajad jt) vaheline koostöö on ebapiisav, arusaamad lähisuhte vägivalla põhjustest on tihti üksteisele vastukäivad ja spetsialistide ettevalmistus erinevates õppeasutustes paljuski juhuslikku laadi. Kokkuvõtlikult, Eestis puudub ühtsetel arusaamadel põhinev, kõiki lähisuhte vägivalla probleemiga tegelevaid institutsioone kaasav tegevusmudel.

Järgneval kahel aastal viiakse Eestis Norra toetuste koduse- ja soolise vägivalla programmi raames läbi mitmeid erinevaid lähisuhtevägivalla tõkestamisele suunatud tegevusi. 2013 aasta detsembris alustas Eesti Avatud Ühiskonna Instituut projekti „Ühtse süsteemi ülesehitamine lähisuhte vägivalla tõkestamiseks Eestis“. Projekti partneriteks on Sisekaitse Akadeemia, Politsei- ja Piirivalve Amet, Tallinna Ülikooli Sotsiaaltöö Instituut, Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna Peremeditsiini õppetool ja Õigusteaduskonna Avaliku Õiguse Instituut. 

Projekti ülesandeks on erinevate lähisuhtevägivallaga tegelevate osapoolte (politsei, sotsiaal- ja meditsiinitöötajad ning juristid) tegevuse ühtlustamine, ühtse tegevusmudeli väljatöötamine lähisuhte vägivalla juhtumite ennetamiseks ja lahendamiseks. Eesmärk saab olla vaid üks – parim võimalik abi vägivalla ohvritele – naistele ja lastele.

Ühtne tegevusmudel tähendab ennekõike ühtset arusaama lähisuhte vägivalla probleemi olemusest, selle põhjustest ja lahendamise võimalustest. Koostöös Eesti kõrgkoolidega ehitatakse üles spetsialistide  koolitussüsteem viiakse läbi õppekavade ekspertiis ja vastavalt vajadusele nende väljatöötamine või täiendamine. Samuti on kavas uute koolitusmaterjalide väljatöötamine nii baas- kui täiendkoolituste läbiviimiseks.

Teiseks viiakse läbi eri valdkondade spetsialistide ameti- ja tegevusjuhendite  ekspertiis, ning vajadusel uute väljatöötamine, mis võimaldab kõikide institutsioonide poolt ühtsetel arusaamadel põhinevat vägivalla ennetamist, adekvaatset riskide hindamist ja õigeaegset sekkumist lähisuhtevägivalla juhtumitesse.

Projekti raames korraldatakse mitmeid küsitlusi sotsiaaltöötajatele, meedikutele, politseile ja juristidele. Üle-eestiline uuring „Vägivald ja naiste tervis“ keskendub eelkõige sellele, kui palju läheb Eesti riigi jaoks maksma lähisuhtevägivald: kulutused tervishoiule, puudutud tööpäevad, invaliidistumine, juhtumite lahendamine politseis ja kohtus, kiirabi väljakutsed jm kulutused, mille lõppkokkuvõttes maksavad kinni kõik Eesti maksumaksjad. 

Et saavutada läbimurret lähisuhte vägivalla tõkestamisel, on vaja head seadusandlikku baasi. Leedus võeti 2011. aastal vastu lähisuhte vägivalla seadus, mis andis väga häid tulemusi juba esimesel aastal. Aastaga vähenes tapmiste arv lähisuhte pinnal 30%. Projekti elluviijad annavad parima, et Eestis võetaks lähiaastatel vastu analoogne, hästi toimiv seadus, mis annab vägivallatsejatele ühese signaali: vägivald on kuritegu ka siis, kui see leiab aset koduseinte vahel.

Norra Kuningriigi toel perevägivalla vastu Eestis.docx 

Ilmunud ajakirjas „Sotsiaaltöö“ nr 2, 2014

  

 

Sotsiaaltöö ekspertide ümarlaud

Iris Pettai,

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja

 

21. aprillil toimus Tallinnas sotsiaaltöö ekspertide ümarlaud, mille teema oli „Sotsiaaltöötajate roll ja võimalused lähisuhtevägivalla juhtumite käsitlemisel”. Ümarlauas osales 26 spetsialisti, esindatud olid linnade ja valdade sotsiaaltöötajad ja sotsiaaltöö juhid, ohvriabi ja naiste varjupaikade töötajad, sotsiaalministeeriumi spetsialistid, Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituudi õppejõud, psühholoogid, sotsioloogid, soolise võrdõiguslikkuse eksperdid. Soomest osales ümarlauas kriisiabi töötaja Kati Saira.

Ümarlaua üheks eesmärgiks oli tutvustada 2013. aasta lõpul käivitunud Norra finantsmehhanismi ja sotsiaalministeeriumi toetatud projekti „Ühtse süsteemi ülesehitamine lähisuhtevägivalla tõkestamiseks Eestis” ja arutleda selle üle, millised võiksid olla sotsiaaltöötajate roll ja ülesanded selles tegevusmudelis. Diskussiooni juhatas sisse Ivi Proos Eesti Avatud Ühiskonna Instituudist ettekandega „Suhtlussillad sotsiaaltöötajate ja konstaablite vahel. Kuidas olla võimekam ja tõhusam: sotsiaaltöötajate vaatenurk.” Ivi Proos tugines hiljuti tema poolt läbi viidud süvaintervjuudele 10 sotsiaaltöötajaga Eesti eri piirkondadest. Ettekandest selgus, et konkreetseid koostöökohustusi sotsiaaltöötajatel ja konstaablitel ei ole. Väiksemates omavalitsustes tekib suhtlus nende vahel kergemini. Ühiselt kavandatakse ennetustegevust ja ohvrite ning vägivallatsejate nõustamist. Heade praktikatena nimetasid sotsiaaltöötajad juhtumeid, kus vägivallatsejate ohjeldamiseks toimuvad nn heidutused: piirkonna konstaabli algatusel kavandatakse politseipatrulli marsruudid selliselt, et riskipäevadel, s.o reede õhtuti, nädalavahetustel ja palgapäevade perioodil läbib patrull piirkondi, kus on sagedamini olnud lähisuhtevägivalla juhtumeid.

Paraku selgus intervjuudest, et sotsiaaltöötajad peaaegu ei suhtle perearstidega ja nendega ei tehta ka koostööd. Keegi intervjueeritud sotsiaaltöötajatest ja lastekaitse spetsialistidest ei osanud nimetada häid näiteid koostööst perearstidega. Sotsiaaltöötajatel ja lastekaitse spetsialistidel puudus isegi selge arusaam sellest, kas parem kontakt perearstidega võiks aidata tõhusalt ennetada perevägivalla juhtumeid.  

Arutleti selle üle, mis takistab ja mis soodustab sotsiaaltöötajate koostööd teiste spetsialistidega lähisuhtevägivalla juhtumite puhul. Ühe takistusena nimetati vähest infot perevägivalla riskiteguritest ja probleemidega peredest oma piirkonnas. Suureks probleemiks on ka ülekoormus ja spetsialistide puudus. Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad ja lastekaitsjad ei jõua teiste spetsialistidega suhelda ega ennetustööga tegelda. Toimub pidev „tulekahju kustutamine”. Vaja oleks uusi inimesi tööle palgata.

Ümarlaua teine arutelu peeti teemal: „Millist erialast koolitust ja ettevalmistust vajavad sotsiaaltöötajad lähisuhtevägivalla teemal?”. Sissejuhatava ettekande tegi professor Taimi Tulva TLÜ sotsiaaltöö instituudist. Ettekandest selgus, et instituut viib järgmisest õppeaastast (2014/2015) sotsiaaltöö magistriõppekavasse sisse uue valikkursuse „Sooline vägivald ja ohvriabi”. Õppekavas on mitmeid mooduleid 12 EAP mahus. Uus valikaine käivitub mooduli „Heaolu ja sotsiaaltervishoid” raames mahuga 4 EAP. Selle kursuse kaudu püütakse anda tudengitele teadmisi lähisuhtevägivalla olemusest ja selle  teoreetilistest lähtekohtadest erinevate kontseptsioonide ning mudelite kaudu. Eesmärk on luua eeldused tööks soolise vägivalla ohvritega. Õppekavas käsitletakse ka soolise vägivalla ulatust ning levikut Eestis ja maailmas. Tähelepanu pööratakse terminoloogiale. Kavas on luua eriala magistritudengitest uurimisrühm, et kaardistada ja analüüsida olukorda Eestis.

Edasises ühisarutelus tehti ettepanek korraldada sagedamini spetsialistide ühiskoolitusi. Soomes on sotsiaaltöötajate täiendkoolitusse kaasatud kõik osapooled ­meedikud, psühhoterapeudid, politsei, juristid ­ ja see annab suurepäraseid tulemusi. Sotsiaaltöötajatel tuleb üha enam lahendada vägivallajuhtumeid koostöös teiste siduseriala spetsialistidega ning leida tõhusaid võimalusi ohvrite abistamiseks ja toetamiseks. Sellise pädevuse saavutamiseks vajatakse spetsiifilisi teadmisi ning oskusi, mis sageli sünnivad ühiskoolitustest.

Ümarlaua kolmas arutelu oli teemal „Kuidas peaks sotsiaaltöötajate kutsestandard käsitlema lähisuhtevägivalla teemat?”. Sissejuhatava ettekande tegi Helve Kase Eesti Avatud Ühiskonna Instituudist, kes rääkis sellest, et viimane sotsiaaltöötajate kutsestandard kehtis kuni 1. jaanuarini 2014 ja ettevalmistamisel on uus. Helve Kase tutvustas ettepanekuid kutsestandardi täiendamiseks.

Üheks ettepanekuks on ennetada ja tõkestada vägivalda, mis on suunatud lapse ema vastu, kes on perevägivalla puhul põhiline kannataja. Kaitstes lapse ema, kaitseme ka last. Lapsed ei pea alati olema juhtumis otsesed kannatajad, kuid nad võivad olla pealtnägijad. Kuna sagedasel vägivalla pealtnägemisel on väga tõsised tagajärjed lapse vaimsele, emotsionaalsele ja sotsiaalsele tervisele ja toimetulekule, siis võib pidada vägivallaakti juures viibimist samaväärseks lapse vahetu väärkohtlemisega. Laps, kes näeb ja kuuleb, kuidas alandatakse, pekstakse või seksuaalselt kuritarvitatakse tema ema, on ohver ka siis, kui vägivalda ei kasutata otseselt lapse vastu.

Kutsestandardisse tuleks lülitada ka juhis peresotsiaaltöö korraldamiseks, mis sisaldaks teoreetilist ülevaadet perevägivallast: perevägivalla määratlemine, naistevastase vägivalla liigid, laste väärkohtlemine peres jms. Praktikute jaoks peaks juhis sisaldama ka metoodikat vägivalla all kannatavate perede märkamiseks, abistamiseks ja perevägivalla ennetamiseks koostöös teiste spetsialistidega (koostöövõrgustikuga).

Ümarlauas osalejad nõustusid ettepanekutega ja leidsid, et sotsiaaltöötajad vajavad selgeid juhiseid lähisuhtevägivalla juhtumitega tegelemiseks. Oldi seisukohal, et sotsiaaltöötajal on vähe võimalusi ohvreid kaitsta. Kui naine pöördub varjupaika, siis lahkub ta oma sotsiaalsest keskkonnast, vägivallatseja aga laiutab seal edasi. Sotsiaaltöötajal tuleb aidata omandada oskusi ja teadmisi, kuidas olukorda ära tunda ja lahendada.

 Artikkel. Iris Pettai.doc

Ilmunud ajakirjas „Sotsiaaltöö“ nr 3, 2014



Perevägivald kui senisest jõulisemat juriidilist sekkumist vajav sotsiaalne nähtus

I.Pettai, S.Kaugia, R.Narits


Sotsiaaltöö karmim pool – perevägivalla tõkestamine

Ivi Proos, Eesti Avatud Ühiskonna Instituut